Minu teekond
Kujunemine
Olen alati tundnud suurt huvi inimolemuse ja tervise vastu.
Mind on tugevalt kujundanud ühendus Võrumaa metsadega, armastus tantsu vastu ning sügav huvi naiselikkuse ja inimese sisemaailma vastu.
Läbi kujunemisloo on mind saatnud soov saada emaks.
Unistasin, et emadus avab minus midagi sügavalt loomulikku ja väekat.
Ootamatu reaalsus
Tegelikkus kujunes aga hoopis teistsuguseks.
Vaatamata ülipõhjalikule ettevalmistusele oli sünnitus väljakutseterohke.
Sünnitusjärgsest ajast kujunes õndsa beebimulli asemel lõputu ellujäämiskursus.
Side lapsega ei tekkinud iseenesest, vaid kujunes väga aeglaselt - sammhaaval õppides.
Magamatus ning kurnatus aina kasvasid, kuniks mu süsteem ütles üles.
Ühel varahommikul ärkasin paksu ajuudu ja kontimurdvate valudega ning mitte miski polnud enam endine.
Emadus ei avanud mind pehmelt, vaid murdis mu täielikult lahti.
Tervisekriis
Sümptomid, mida lisandus iga päev, olid väga hirmutavad ja segadust tekitavad.
Kogesin muu hulgas tugevaid valusid üle kogu keha, kontrollimatuid lihasspasme, ajuudu, nahalööbeid, jõuetust, iiveldust, paanikat jne.
Tundus, nagu kõik süsteemid mu kehas karjuksid: “Me ei suuda enam!”.
Arstid olid nõutud ja samuti segaduses. Otsustasin peagi, et ei saa lõputult jääda otsima spetsialisti, kes suudaks mu olukorda selgitada ja ravimatu sündroomi sildi asemel toimivat lahendust pakkuda.
Võtsin vastutuse enda kätte ja asusin otsima võimalusi.
Elupäästev teadusartikkel
Olin katsetanud kõikvõimalikke lahendusi, kuid mu olukord aina halvenes - lisandusid suhtekriisid ja lootus kõikus tugevalt.
Jõudsin olulise õlekõrreni, kui aitasin keeletoimetada sõbranna lõputööd.
See käsitles üht traumatöö meetodit ning viitas muu hulgas polüvagaalsele teooriale.
Suurest teadusehuvist süübisin viidatud uuringutesse ning esimest korda üle pika aja tundsin lootust.
Ühes uuringus kirjeldati pea sõna-sõnalt minu kogemust kui närvisüsteemi düsautonoomiat ehk lihtsalt öelduna kaitseseisundisse kinnijäänud närvisüsteemi, mille tulemusel ei saa keha enam hästi funktsioneerida.
Kõige olulisem - teadus kinnitas, et see seisund on muudetav.
Hetkega jätsin kõrvale kõik ranged dieedid ja muud jaburused, mis pidid aitama mu heaolu taastada.
Leidsin endale toetava programmi, mentorid ning süvenesin enda närvisüsteemi toetamisse ja taastamisse jäägitult.
Vaheala
Muutus ei toimunud üleöö.
Sellele eelnes palju igapäevast tööd, usu hoidmist ja ausat kohtumist iseenda varjude, haavade ning mustritega.
Lähedaste veenmist, et liigun õiges suunas ja tegelen viimaks päris lahendusega.
Enda hoidmist väga keerukates hetkedes, kus midagi oli läinud paremaks, kuid sellele järgnes suur tagasilangus.
Ka palju raskeid tundeid - sealhulgas pahameelt ja leina, et ükski spetsialist ei maininud kordagi närvisüsteemi kui olulist komponenti mu loos.
Tervenemine
Viimaks saabusid magusad hetked, kui märkasin sümptomeid leevenemas ning ükshaaval kadumas.
Need võidukad hetked andsid jõudu jätkamiseks ja protsessi usaldamiseks.
Ka tagasilöökidest oli aina kergem läbi minna.
Mu närvisüsteem ei olnud enam pidevalt kaitseseisundis. Tasapisi õppis keha taas liikuma paindlikult pinge ja rahu vahel.
Kriis kui kingitus
Enda närvisüsteemile keskendumine ei aidanud mul ainult füüsilist ja vaimset tervist taastada.
See aitas mul terveneda vanadest traumadest, luua uusi uskumusi ning parandada suhteid.
Enda tervise eest vastutuse võtmine võimaldas mul väljuda abitust ohvrirollist ning liikuda tagasi täisväärtuslikku ellu.
Töö oma keha ja meelega tõi mind palju lähemale oma väärtustele, autentsusele ja kutsumusele.
Läbitud kriis on mu elu suurim kingitus, sest see tõi mind tagasi koju - iseendasse.