Miks keskendub Sisekuma närvisüsteemi toetamisele?
Sinu südamelöökidel, seedimisel, mõtlemiskiirusel, lihastoonusel, une kvaliteedil, otsustusvõimel, energiatasemel, õnnetundel, lähisuhete toimimisel ja kuuluvustundel on midagi ühist. Need kõik on seotud Sinu närvisüsteemiga.
Närvisüsteem on erakordselt kohanemisvõimeline ja isereguleeruv organismi keskne süsteem, mis koosneb juhtimiskeskusest ehk pea- ja seljaajust ning rikkalikust infokanalite ja käsutäitjate võrgustikust ehk perifeersest närvisüsteemist.¹
Selle süsteemi üks tähtsamaid ülesandeid on hoida Sind elus. Selleks toimub närvisüsteemis pidev hindamine – varasemate kogemuste ning Sinu seest ja väljast tulevate signaalide põhjal otsustatakse hetkeolukorra turvalisuse üle.¹ ⁴
Kui närvisüsteem tuvastab ohu, käivituvad automaatselt erinevad kaitsestrateegiad ja ellujäämisreaktsioonid, mille eesmärk on taastada turvalisus. Paljudel juhtudel töötavad need päriselt Sinu kasuks, kuid mõnikord võib närvisüsteemi üllas soov Sind kaitsta kujuneda hoopis Sind kurnavaks.⁴ ⁵
Kui pead tõmbama käe kiirelt kuuma tassi juurest eemale, on närvisüsteem täitnud oma funktsiooni eesmärgipäraselt. Kui aga tunned pidevalt, et pead kõike tegema äärmise täpsuse ja perfektsusega, võib algselt kaitsev kohastumus olla muutunud Sind kurnavaks toimetulekumehhanismiks.⁴
Autonoomne närvisüsteem ja kaitseseisundid
Närvisüsteemi osa, mis teeb otsuseid ja valib strateegiaid enne, kui jõuad olukorda teadlikult analüüsida, nimetatakse autonoomseks närvisüsteemiks. Autonoomia tähendab, et see süsteem toimib suuresti iseseisvalt ja automaatselt.¹
Autonoomne närvisüsteem vastutab muu hulgas keha sisemise tasakaalu ehk homöostaasi hoidmise eest, reguleerides hingamist, siseorganite ja südame tööd, vererõhku, seedimist, kehatemperatuuri ja ainevahetust. Lisaks mõjutab see emotsioone, energiataset, tähelepanu, sotsiaalset avatust ja palju muud.¹ ² ⁶
Mis juhtub, kui süsteem jääb kinni ohutajusse?
Kui närvisüsteem saab pidevalt signaale, et oled ohus, on ta sunnitud hoidma keha ja meelt kaitseseisundis. Elu jooksul võivad kujuneda erinevad automaatsed toimetulekumehhanismid, nagu prokrastineerimine, perfektsionism, people pleasing, ülesöömine, pidev näksimine, tuim scrollimine, emotsionaalne eemaldumine või ületöötamine.⁴ ⁷
Algselt võivad need aidata meil toime tulla ja turvatunnet taastada, kuid pikaajaliselt võivad need hakata organismi kurnama ning kahjustama meie heaolu.⁸
Kui süsteem jääb pikemaks ajaks kaitseseisundisse ehk kroonilisse stressi, väheneb närvisüsteemi paindlikkus ja tekib düsregulatsioon - süsteem ei liigu enam loomulikult aktivatsiooni ning puhkamise ja taastumise vahel. Just puhkamise ja taastumise seisund on aga meie tervise, tasakaalu ja heaolu tagamiseks ülioluline.⁷
Mis võib häirida närvisüsteemi ohutaju?
Närvisüsteemi ohutaju võivad mõjutada keerulised ja lahendamata lapsepõlvekogemused, allasurutud emotsioonid ning krooniline vaimne või füüsiline pinge.² ⁴ ⁸
Ka raskete või traumeerivate elusündmuste järel võib närvisüsteem jääda kinni pidevasse ohutajusse. Mõnel juhul ei taastu adekvaatne ohuhinnang ka pärast viirushaigusi, tugevat füüsilist ülekoormust, kokkupuudet kemikaalidega või muid organismi tasakaalu raputavaid sündmusi.⁵ ⁹
Kokkuvõttes on meie sees süsteem, mis mängib võtmerolli nii vaimses kui füüsilises tervises, enesetundes ja terviklikus elukogemuses. See süsteem teeb aga meie heaolu mõjutavaid otsuseid automaatselt ning võib pahatihti tõlgendada tegelikku ohutaset valesti.⁶
Hea uudis – närvisüsteem on võimeline muutuma
Närvisüsteem on neuroplastiline ehk võimeline elu jooksul muutuma ja ümber kujunema. See tähendab, et varasemate kogemuste põhjal kujunenud mustrid ei ole puusse raiutud.⁴ ¹⁰
Nii adekvaatsem ohuhinnang kui heaolu toetavamad mustrid saavad aja jooksul taastuda. Selleks vajab närvisüsteem järjepidevaid ja teadlikke kogemusi, mis annavad süsteemile signaali, et oht on möödas.⁴ ¹⁰
Kui turvatunne hakkab taastuma, taastub järk-järgult ka närvisüsteemi võime liikuda kaitseseisunditest puhkamisse, ühendusse ja taastumisse. See on meie vaimse ja füüsilise heaolu seisukohast ülioluline.¹ ⁷
Kuidas saame toetada närvisüsteemi taastumist?
Selleks on rikkalikult võimalusi.
Närvisüsteemi saab toetada läbi keha, meele, keskkonna ja suhete. Taastumist võivad toetada näiteks teadlik hingamine, uni ja puhkus, regulaarne liikumine, somaatilised praktikad, puudutus, looduses viibimine, turvalised suhted, emotsioonide läbitöötamine, meditatiivsed praktikad, teadlik tähelepanu suunamine ning igapäevased harjumused, mis loovad süsteemile rohkem turvalisust ja stabiilsust.¹¹
Kuna närvisüsteem õpib läbi kogemuse ja korduse, sünnib püsiv muutus järjepideva praktika kaudu. Sageli ei vaja süsteem mitte kiiret ja kõikehõlmavat “parandamist”, vaid turvalist ruumi, aega ja uusi kogemusi, mis aitavad taastada selle loomuliku paindlikkuse ja regulatsioonivõime.⁴ ¹⁰
Kui Sa ei pea enam pidevalt ellu jääma, vabaneb energiat elamiseks, kohaloluks, loovuseks, ühenduseks ja taastumiseks. Avaneb uks soovitud muutusteks ja unistuste täitmiseks.
Sisekuma töö ühendab somaatilisi, keha- ja meelepõhiseid ning närvisüsteemi regulatsiooni toetavaid võtteid, et toetada Sinu süsteemi pehmet ümberhäälestumist taastumise, suurema turvatunde ja tervikliku heaolu suunas.
Viited
Sklerov M, Dayan E, Browner N. Functional neuroimaging of the central autonomic network: recent developments and clinical implications. Clinical Autonomic Research. 2019.
Mulkey SB, du Plessis AJ. Autonomic nervous system development and its impact on neuropsychiatric outcome.Pediatric Research. 2019.
de Zambotti M, Trinder J, Silvani A. Dynamic coupling between the central and autonomic nervous systems during sleep: a review. Neuroscience & Biobehavioral Reviews. 2018.
Cameron HA, Schoenfeld TJ. Behavioral and structural adaptations to stress. Frontiers in Neuroendocrinology. 2018.
Keynejad R et al. Stress and functional neurological disorders: Mechanistic insights. Journal of Neurology, Neurosurgery & Psychiatry. 2018.
Stephan KE et al. Interoceptive inference: From computational neuroscience to clinic. Neuroscience & Biobehavioral Reviews. 2018.
Godoy LD et al. A Comprehensive Overview on Stress Neurobiology: Basic Concepts and Clinical Implications.Frontiers in Behavioral Neuroscience. 2018.
Huber-Lang M, Lambris JD, Ward PA. Innate immune responses to trauma. Nature Immunology. 2018.
Pertab JL et al. Concussion and the autonomic nervous system: An introduction to the field and the results of a systematic review. NeuroRehabilitation. 2018.
Cameron HA, Schoenfeld TJ. Behavioral and structural adaptations to stress. Frontiers in Neuroendocrinology. 2018.
Fox KCR et al. Functional neuroanatomy of meditation: A review and meta-analysis of 78 functional neuroimaging investigations. Neuroscience & Biobehavioral Reviews. 2016.
